Eesti Keskerakonna fraktsioon, e-post: keskfr@riigikogu.ee
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, e-post: EKREfr@riigikogu.ee
Eesti Reformierakonna fraktsioon, e-post: reformfr@riigikogu.ee
Isamaa fraktsioon, e-post: isamaa@riigikogu.ee
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, e-post: sotsiaaldemokraadid@riigikogu.ee

12. jaanuaril 2023

Rahandusministeeriumis ette valmistatud „Hoiu-laenuühistu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõust

Pöördun Teie poole Tartu Hoiu-laenuühistu (asutatud aastal 2006) kui Eesti suurima hoiu-laenuühistu nõukogu nimel.

Teile teadaolevalt soovib Rahandusministeerium väga kiires tempos Vabariigi Valitsuses ja Riigikogus menetleda ja vastu võtta „Hoiu-laenuühistu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse“ (edaspidi eelnõu). Eelnõu on senini menetletud kiirustades, õigusloomet reguleerivatest normdokumentidest tulenevaid nõudeid mittearvestades ja hoiu-laenuühistuid sisuliselt kaasamata (jõulude ja uues aasta vahelise nädala 4-päevane arvamuse andmise tähtaeg ei ole tõsiseltvõetav kaasamine), mis on toonud kaasa hoiu-laenuühistute terava vastureaktsiooni eelnõule.

Et Rahandusministeeriumi antud arvamuse esitamise tähtaeg oli ilmselgelt liiga lühike ning tegemist oli pühade ajaga, ei olnud selle aja jooksul mõeldav eelnõu sisuliselt läbi töötada, mistõttu piirdusime toona vaid kõige üldisema seisukohaga (lisatud käesolevale kirjale). Tänaseks oleme eelnõu põhjalikult läbi töötanud ning käesoleva kirjaga toome esile eelnõus esinevad põhiprobleemid, mille lahendamata jätmise korral kaotatakse Eestis ettevõtlusvormina hoiu-laenuühistud. Rahandusministeeriumi ja -ministri väited selle kohta, et midagi hullu ei juhtu, ei vasta tõele, kuid kahtlemata ei ole nendepoolsete hinnangu andjate puhul tegemist valdkonna asjatundjatega, kuigi rahandusministril on varasemast olemas töökogemus Pärnu Kommertspangas... Lisaks allolevale analüüsile vastas rahandusminister näiteks Riigikogu 9. jaanuari 2023 infotunnis (päevakorrapunkt 1) Riigikogu liikme Heiki Hepneri küsimusele mh järgmist (alateemaks ühistupanga loomiseks vajaliku kapitali saavutamine): „Viis aastat on hoiu-laenuühistutel võimalik kasvatada oma kapitali ja võimalik ennast ümber kujundada ühistupangaks“. Tegelikkus on see, et 2022. a teises pooles, kui meedas toimus kõigi hoiu-laenuühistute vastane laimukampaania, sagenesid juhtumid, kus ühistute liikmed soovisid oma hoiuselepingud ühistutes ennetähtaegselt lõpetada (st ka liikmeksoleku lõppu ning kapitali vähenemist), kuivõrd kadus kindlus tuleviku ees. Õnneks on see probleem tänaseks vaibunud ning hoiu-laenuühistute liikmed maha rahunenud, sest on mõistetud, et Rahandusministeeriumi ja meedia süüdistustel puudub alus, kuid palju halba on juba tehtud ja hullemat alles kavandatakse.

Alltoodud märkuste kohta võib kokkuvõttes öelda, et kuni  need põhimõttelised teemad ei ole eelnõu edasise menetlemise käigus lahendatud ning eelnõusse jäävad sisse hoiu-laenuühistud hukutavad sätted ja mõttekäigud, puudub vajadus laskuda detailsemasse arutellu eelnõu üksikute sätete osas, sest piltlikult öeldes pole vaja täna arutleda selle üle, millist värvi peaksid olema seinad majas, mis on otsustatud maha põletada. Oleme detailsemaks aruteluks valmis alles siis, kui kõige hukatuslikumad mõttekäigud on eelnõust elimineeritud ning eelnõu menetlus (huvitatud isikute kaasamine) vastab Eesti Vabariigi õigusaktidele. Ei saa olla nii, et eelnõu kirjutavad kabinetivaikuses valmis inimesed, kellel puudub igasugune teadmine hoiu-laenuühistute tegemistest ja tahtmine seda teadmist ka omada, vaid kelle kandvaks jõuks on viha ühe ühistegelise ettevõtlusvormi vastu, mille hoiuste kogumaht vastas 2020. aastal vaid 0,4%-le pankade kaasatud hoiuste mahust (eelnõu seletuskirja lk 8).

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/
Harry Raudvere
Nõukogu esimees

Lisa: Tartu Hoiu-laenuühistu esmane Rahandusministeeriumile saadetud seisukoht

Põhimõttelist laadi märkused eelnõu kohta

1. Eelnõuga üritatakse suruda peale „hea riigi kaitset“ neile, kes seda ei vaja või/ega soovi.

Eelnõu seletuskirja punktis 1.1.1. on välja toodud ettevalmistatud seaduseelnõu peamised eesmärgid, milleks on (tsitaat):

„a) tagada hoiu-laenuühistute tegevuse suurem läbipaistvus;

b) hoiu-laenuühistute liikmete (hoiustajate) tõhusam kaitse“.

Samas seletuskirja alapeatükis on välja toodud ka eelnõu autorite ja Rahandusministeeriumi arvamus sellest, millised on tänased probleemkohad hoiu-laenuühistute tegevuses. Muu hulgas leiame sealt järgmised punktid (meie rõhutused):

“a) paljud inimesed ei taju (nii laiem avalikkus kui ka ühistute liikmed), et ühistu pole pank/krediidiasutus, ei allu finantsjärelevalvele ja pole Tagatisfondi kaitset;

b) liikmete motivatsioon/võimalused ühistute tegemistes kaasa rääkida on väike;

c) algne sotsiaalse kontrolli idee on nö kaotsi läinud (liikmed ei huvitu sellest, kes on juhid, kellele laene väljastatakse);

d) kohati on oma õiguste nn edasi volitamine väga massiline (sisuliselt antakse volitused liitudes kohe juhtidele); /---/ “.

Siit saab teha kolm järeldust:

1) Rahandusministeerium peab inimesi lollideks ning soovib neid nende endi eest kaitsta. Nagu oleme ka varem võrdlusena välja toonud, siis miskipärast ei peeta inimesi rumalateks valimiste ajal (selliseid tsitaate – valija pole rumal – kuuleb poliitikute suust tihti), kuid rumalad on nad miskipärast siis, kui soovivad teha otsuseid omaenda rahaga – siis peab riik miskipärast kohe sekkuma, et inimene jumala pärast oma raha üle ise otsustada ei saaks;

2) Rahandusministeerium soovib kaitsta neid, kes seda kaitset ise ei soovi/vaja. Liikmed (osanikud, mitte hoiustajad) ei soovi ühistu tegemistes kaasa rääkida ja usaldavad oma ühistu juhte nende raha kasutamisel – järelikult tuleb sundida neid kahtlema ja kaasa rääkima riikliku sunniaparaadi jõul?;

3) kuigi Tartu Hoiu-laenuühistu ei toeta laialdase volitamise praktikat mõnedes „hoiu-laenuühistutes“ (mitte segi ajada hoiu-laenuühistutega), siis fakt on see, et ei tohi piirata isiku volitamisvabadust. Esindamine/volitamine on reguleeritud „Tsiviilseadustiku üldosa seaduse“ (TsÜS) 8. peatükis ning seal pole selle kasutamise võimalusi piiratud. Veelgi enam, TsÜS § 126 lõikes 1 sätestatakse: „(1) Esindatav võib volituse igal ajal tagasi võtta, isegi kui volitus on tähtajaline. Volituse tagasivõtmine toimub tahteavalduse tegemisega esindajale või kolmandale isikule, kellega tehingu tegemiseks oli volitus antud, või avalikkusele”. Seega ei vaja esindatavad mitte niivõrd seadusega sätestatud kaitset esindaja ees (loe: sanktsioone esindajale), vaid inimeste harimist nende õigustest, mis aga ei ole seaduse rida. Ja kui inimene ei ole tahtnudki oma volitust tagasi võtta, siis mis õigus on valitsusel tal keelata ka niimoodi käituda?

Kolmas punkt haakub siinse loetelu punktiga 1, kus miskipärast arvatakse, et inimene on loll ja ei tea, millele alla kirjutab. Võib-olla mõni ei teagi või ei taha teada, kuid rumalust ja ahnust ei saa kunagi seadusega ära keelata; need kuuluvad paraku inimese (ka poliitikute ja ametnike) juurde.

Kokkuvõttes: „hea riik tuleb appi rumalatele inimestele“, kuigi tuleks mõista, et inimest (näiteks poliitik Urmas Paet, kes kaotas nö hoiu-laenuühistutes märkimisväärse summa ja kellest kirjutas EE)¹ tema enda eest lõputult kaitsta ei saa ning see viib ainult isikute vabaduste piiramiseni, mis paraku ei iseloomusta enam demokraatlikku riiki ega riiki, mida on kirjeldatud Eesti Vabariigi põhiseaduses.

2. Eelnõuga soovitakse pretsedenditult likvideerida ajalooliste traditsioonidega ühistuline finantstegevus Eestis, visates nii pesuveega ka lapse välja.

Praegusel ajal tegutseb maailmas 118 riigis üle 86 000 hoiu-laenuühistu kokku ca 375 miljoni liikmega.² Eestis sai hoiu-laenuühistute kui kodanike ühistulise finatstegevuse traditsioon alguse aastal 1902, mil Tartus loodi esimene hoiu-laenuühistu. 1938. aastaks oli ühistuliste pankade (hoiu-laenuühistute, vastastikuste krediidiühingute, ühispankade) turuosa Eesti üldisel pangandusturul hoiuste osas 52%. Hoiu-laenuühistute süsteemi likvideerimisega alustas nõukogude võim 1940. aastal. Süsteem likvideeriti täielikult 1949. aastaks³. Arvame, et põhjuseid, miks hoiu-laenuühistud nõukogude võimul hambus olid (nagu kõik muugi, mis vähegi  rahvuslik ja omaalgatuslik), ei pea siinkohal selgitama hakkama.

Ajalool on kahjuks kombeks korduda ning nõukogude võim on mõnes asjas eeskujuks tänaseni, kuigi motiivid võivad olla teised (aga ei pruugi olla). Rahandusministeeriumis ette valmistatud „Hoiu-laenuühistu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse“ § 1 punkt 60 sätestab üheselt:

„60) seadust täiendatakse §-ga 49 järgmises sõnastuses:

„§ 49. Hoiu-laenuühistu seaduse kehtetuks tunnistamine

Hoiu-laenuühistu seadus tunnistatakse kehtetuks alates 2028. aasta 1. jaanuarist.“.

Rahandusministeerium on seisukohal, et selleks ajaks on kõik tegevust soovida jätkavad hoiu-laenuühistud muutunud ühistupankadeks, vajadusel selleks ühinedes, või siis on sunnitud oma tegevuse lõpetama. Miks sund ühistupangaks muutmiseks on vale (kindlasti aga Rahandusministeeriumi eesmärgi pärane), on selgitatud järgmises punktis, kuid eelnõu ettevalmistaja ei ole ka arvestanud või pigem ongi arvestanud, mida sellise sõnumi esitamine toob kaasa hoiu-laenuühistute tegevusele kuni aastani 2028:

1. riiklikult mahitatakse nö pangajooksu. Oma ühistulist finantstegevust pikemalt ette planeerival ühistu liikmel puudub selliseks tegevuseks mõte, sest puudub kindlustunne, mis saab tema ühistust aastaks 2028. Mida väiksem on ühistu, seda tõenäolisem „pangajooks“ on, sest väikese ühistu puhul on veelgi väiksem tõenäosus saada ühistupangaks ning vastata kõigile selleks vajalikele finants- ja administratiivsetele nõudmisele;

2. Mida lähemale saabub aasta 2028, seda lühema tähtajaga laene võib hoiu-laenuühistu väljastada, sest puudub tõsikindel teadmine selle kohta, milline saatus tabab ühistut aastaks 2028. Hoiu-laenuühistute liikmed aga ei vaja lühiajalisi laene – selliseid pakuvad ennekõike kiirlaenukontorid, mille tegevuse vastu on riigi huvi pigem leige ja sinna vist ühistuid selle üleminekuaja jooksul suunata tahetaksegi;

3. Mõistetamatu on Rahandusministeeriumi optimism selles osas, et las väikesed hoiu-laenuühistud ühinevad ning asutavad ühistupanga. Tegemist on sisuliselt sama asjaga nagu seadustaks riik sundabielud – mis siis, et sulle sinu tulevane abikaasa ei meeldi ja armastust ei ole; riik kohustab teid leivad ühte kappi panema, sest vastasel korral hukatakse mõlemad. Soovitame ka eelnõu ettevalmistajatel proovida abielluda esimese tänaval vastutulijaga...

Sellega, et määratakse ära tänaste hoiu-laenuühistute tegevuse lõppemise tähtaeg, määratakse nad ka aeglasele surmale juba enne seda seaduses ettenähtud kuupäeva, et aastal 2028 saaks rõõmsalt teatada, et „nad surid ise välja ja ju siis nii pidigi minema – meie pole milleski süüdi“.

Eeltoodu valguses ei ole üldse imekspandav, et eelnõus on põhjalikult kirjeldatud hoiu-laenuühistu pankroti eriregulatsiooni (§ 1 punkt 57), mille eraldi sätestamine ühe ettevõtlusvormi kohta eriseaduses on täiesti mõistetamatu.

3. Mõeldamatu on kõigist teha ühistupanku (alternatiiviks tegevuse lõpetamine)

3.1. „Hoiu-laenuühistu seaduse“ (HLÜS) § 19 lg 2 näeb ette: „(2) Hoiu-laenuühistu liikmel on õigus ühistust väljaastumisel või väljaarvamisel tagasi saada tasutud osamaks tulundusühistuseaduses ettenähtud korras”.

Veelgi enam, ka „Krediidiasutuste seaduse“ § 42¹ lg 3 (mida eelnõuga ei muudeta) sätestab, et: „(3) Ühistupanga liikmel on õigus ühistust väljaastumisel või väljaarvamisel tagasi saada tasutud osamaks, kui tal ei ole ühistupanga ees täitmata sissenõutavaks muutunud kohustusi“.

See tähendab, et aktsiaseltsina tegutsevat panka ja tulundusühistuna tegutsevat hoiu-laenuühistut (ka ühistupanka) eristab oluline tunnusjoon – panga omaniku lahkumisel talle tema osa kapitalis ei tagastata (ta müüb selle soovi korral edasi), kuid ühistupanga puhul tuleb vastav kapitaliosa tagastada. Seega on seadusega juba täna loodud olukord, kus ühistupank peaks pidevalt elama hirmus, et äkki otsustab kriitiline osa tema omanikke (Rahandusministeeriumi arvates hoiustajaid) lahkuda ning osakapital langeks seega päevapealt alla kriitilise piiri, milline mure ühtegi panka ei täna ega ka homme ohusta. See on tegelikult ka põhjus, miks Eestis ei ole tänaseni tekkinud ühtegi ühistupanka – seaduslooja on selle teinud liiga riskantseks ettevõtmiseks. Nüüd surutakse hoiu-laenuühistuid aga sellele libedale teele jõuga.

Siia juurde võib lisada, et vastavalt eelnõu § 1 punktile 31, millega nähakse ette HLÜS täiendamine §-ga 27¹, nähakse mh (§ 27¹ lg-tes 1 ja 2) ette, et:

“(1) Hoiu-laenuühistu peab paigutama oma vara selliselt, et igal ajal, sealhulgas stressiolukorras, oleks tagatud vara likviidsus, mis võimaldaks liikmete õigustatud nõuete rahuldamise.

(2) Stressiolukorra all käesoleva paragrahvi lõike 1 tähenduses mõistetakse olukorda, kus hoiu-laenuühistu on kohustatud oma liikmetele välja maksma vastavalt lepingutingimustele 10 protsenti liikmetelt kaasatud hoiuste kogusummast 30 päeva jooksul või tagastama liikmetele 25 protsenti osamaksude summast ühe majandusaasta jooksul. /---/”

See tähendab, et võimalik loodav ühistupank pannakse olukorda, kus ta peab igal ajahetkel olema valmis puhvrina (tegevusetult seisva rahana) katma vähemalt 10 % osakapitali langust (erinevalt pangast) ning sellise nõudega vastavusse saamiseks antakse aega mitte isegi aastani 2028, vaid aastani 2024 – vt eelnõu § 1 p 58!

Käesolev kirjatükk keskendub küll põhimõttelist laadi märkustele, kuid siinkohal ei saa märkimata jätta, et kui HLÜS tunnistatakse eelnõuga aastast 2028 kehtetuks, siis „tublid“ eelnõu koostajad jätavad „Krediidiasutuste seadusesse“ kunagi kehtinud HLÜS-st igaveseks miskipärast jälje (§ 3 punkt 4), kuivõrd selle sätte kehtetuks muutumist aastal 2028 ei ole kavandatud:

„4) paragrahvi 38 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Ühistupanga asutamise, liikmete, vara ja üldkoosoleku suhtes kohaldatakse hoiu-laenuühistu seaduse §-des 7–25 ja 32 sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.“

3.2. Eelnõu koostajatel puudub vähimgi arusaamine, mida tähendab krediidiasutusena tegutsemise halduskoormus, arvestades kogu välist järelevalvet. Hoiu-laenuühistutele on pangategelased öelnud, et neil on kõigi nõuete ja järelevalvelise aruandluse täitmiseks ja järgimiseks terved korrusetäied inimesi. Kindlasti see ongi nii.

Eelnõu seletuskirja lk 47 on kirjas: „Näiteks suurimatel HLÜ-del on hetkel ca 20 töötajat (nt Tartu HLÜ), väiksematel ja keskmise suurusega HLÜ-del (nt Kambja HLÜ) tunduvalt vähem (üksnes 3–4 töötajat)”.

SEB avalikult kodulehelt võib lugeda⁴: „1017 – töötajate arv, kes on pühendunud maailmatasemel teenuse pakkumisele“. Kommentaarid on vist liigsed.

4. Kas pangas raha hoiustaja on samuti panga omanik?

Fakti, et hoiu-laenuühistu liige ei ole hoiustaja, vaid hoiu-laenuühistu kaaomanik, oleme proovinud selgitada nii palju kordi, et ära väsitab. Sellele raiutakse vastu nagu rauda, et tegemist on siiski hoiustajaga ja teda tuleb kaitsta nagu hoiustajat (vt ka punkt 1). Oletagem siis korraks, et see on nii. Sellest lähtuvalt esitame eelnõu § 1 punktis 55 sätestatud HLÜS § 41³ lõike 2 parafraseeritult selliselt nagu see tuleks sätestada ka „Krediidiasutuste seaduses“ pankade kohta, et tagada hoiustajate võrdne kohtlemine nende kaitsel ja teabe saamise vajaduse rahuldamisel:

“(2) Krediidiasutuse hoiustaja nõudmisel esitab krediidiasutuse juhatus hoiustajale 30 päeva jooksul sellekohase nõude saamisest arvates järgmised andmed ja dokumendid:
1) viimane auditeeritud majandusaasta aruanne;
2) hoiustaja krediidiasutusse hoiustatud rahaliste vahendite koguväärtus, sealhulgas kogunenud intresside summa teabe küsimise aja seisuga;
3) viimati koostatud vandeaudiitori arvamus;
4) andmed ja dokumendid likviidsusriski vältimise ja maandamise kohta;
5) teave krediidiasutuse juhtorganite liikmete ja revisjonikomisjoni liikmete kohta;
6) krediidiasutuse hoiustajate nimekiri koos andmetega;
7) teave väljastatud laenude kohta laenusaajate lõikes viimase kuu lõpu seisuga;
8) ebatõenäoliselt laekuvate nõuete summa viimase kuu seisuga;
9) Eesti Pangale esitatud bilansi ja kasumiaruanded viimase aruandlusperioodi kohta”.

Kui juba võrdne kohtlemine, siis olgu võrdne kohtlemine - kaitseme kõiki hoiustajaid võrdselt!